Olen juhtinud korduvalt tähelepanu asjaolule, et 1905-ndaks aastaks oli füüsikuil Lorentz ja Poincare' väljatöötatud "Aeglaste elektronide kinemaatikateooria", mille järeldus oli: "Elektronid liiguvad täpselt niiviisi, et ei oleks täheldatavad nende liikumisest tekkida võivad efektid."Heitkem nüüd hetkeks(ki) kõrvale Lorentz-teisendused, mille "teke" oli mõistetav aastal veel 1907-gi, mil puudus "võimalus vaadelda/mõõta liikuva keha ristmõõdet" /Selline väide sisaldub siiani ülikooliõpikuis!/.
Paradoksaalsena - ruumi eukleidilisuse tõendusena - suudab matemaatik Minkowski luua selle, nn. Lorentz-kulgliikumise mudelina, näidata siiski vaid pseudoeukleidilise geomeetria. Nii pikkuste kontraktsioon kui ka aja dilatatsioon jäävad - ja on siiani - vaid intuitiivsete spekulatsioonide tasandile.
Halvim aga - see mis seiskas praktiliselt kogu teoreetilise füüsika arengu sajaks aastaks - oli: Lorentz-teguri poolt seatud piirangud mõju (väe) levikule, sest selle teguri L "sisuks oleva suuruse k" - oli Minkowski sunnitud "paigutama nimetajasse".Nii et:
Vaatleme seost kahe keha vahel, kui nende omavahelist kiirust v.
Olgu meil võimalus "paigutuda" ühele neist kehadest V, koos monaadse Signaaliga c (millega meie saame mõõta Ruumi, mis mahutab neid kehi). Seda keha V nimetame Vaatlejaks; teist keha "võtame kui objekti O".
Olgu meil "Einsteini rong", vedur olgu O, "sabas aga olgu V".
V poolt olgu rongi pikkus mõõdetud kui (ct), kõrgus aga kui y.
Kõrvalepõikena: V ja O omavaheline kiirus v - kui seos kahe keha vahel - vastab Hulgateoreetilisele Zermelo aksioomile (Bourbaki) kindlustab nende kehade olemasolu ja on üks-ühene. Üksühene seos on funktsionaalne ning sellel seosel on ka pöördfunktsioon.
Valime (lihtsuse mõttes) Einsteini rongi, liikumas mööda raudteed kiirusel v.
Seoseks on ilmselgelt Galilei teisendus, selle Newtoni poolt esitatud kujul:
x' = x - vt; Eelnevast: f(ct) = ct(1 - v/c); ja g(ct) = ct/(1 - v/c);Kehtivad seosed: f(E) = F(x - vt; ky); ning f(g(F)) = F;
//NB! Kooliõpilastele: teguri k leiate täisnurksest kolmnurgast (vt; k(ct); ct).//
Mitte mingeid muid piiranguid kiirustele v ja c meil antud pole, kui et c > v. Kehtib Kaugmõju Printsiip.
Paradoksaalsena - ruumi eukleidilisuse tõendusena - suudab matemaatik Minkowski luua selle, nn. Lorentz-kulgliikumise mudelina, näidata siiski vaid pseudoeukleidilise geomeetria. Nii pikkuste kontraktsioon kui ka aja dilatatsioon jäävad - ja on siiani - vaid intuitiivsete spekulatsioonide tasandile.
Halvim aga - see mis seiskas praktiliselt kogu teoreetilise füüsika arengu sajaks aastaks - oli: Lorentz-teguri poolt seatud piirangud mõju (väe) levikule, sest selle teguri L "sisuks oleva suuruse k" - oli Minkowski sunnitud "paigutama nimetajasse".Nii et:
Vaatleme seost kahe keha vahel, kui nende omavahelist kiirust v.
Olgu meil võimalus "paigutuda" ühele neist kehadest V, koos monaadse Signaaliga c (millega meie saame mõõta Ruumi, mis mahutab neid kehi). Seda keha V nimetame Vaatlejaks; teist keha "võtame kui objekti O".
Olgu meil "Einsteini rong", vedur olgu O, "sabas aga olgu V".
V poolt olgu rongi pikkus mõõdetud kui (ct), kõrgus aga kui y.
Kõrvalepõikena: V ja O omavaheline kiirus v - kui seos kahe keha vahel - vastab Hulgateoreetilisele Zermelo aksioomile (Bourbaki) kindlustab nende kehade olemasolu ja on üks-ühene. Üksühene seos on funktsionaalne ning sellel seosel on ka pöördfunktsioon.
Valime (lihtsuse mõttes) Einsteini rongi, liikumas mööda raudteed kiirusel v.
Seoseks on ilmselgelt Galilei teisendus, selle Newtoni poolt esitatud kujul:
x' = x - vt; Eelnevast: f(ct) = ct(1 - v/c); ja g(ct) = ct/(1 - v/c);Kehtivad seosed: f(E) = F(x - vt; ky); ning f(g(F)) = F;
//NB! Kooliõpilastele: teguri k leiate täisnurksest kolmnurgast (vt; k(ct); ct).//
Mitte mingeid muid piiranguid kiirustele v ja c meil antud pole, kui et c > v. Kehtib Kaugmõju Printsiip.
