Kõnekeelne vahe-võte.
Segamini faktide ja postulaatidega ja aksioomidega.
Tihti, üpris sageli, me tunnetame vajadust eelneva ümbermõtestamiseks, seda eriti juhtudel, kui teooria on muutunud liig keeruliseks või suisa otstarbetuks, selle kunstlikel eeldamistel.
Kunagi otsiti seda "eetrit", oletades Maa omaliikumise täheldamist selle eetri suhtes. Miks seda tehti? Oli ju tollalgi juba teada, et mistahes meetoditega seda ka ei mõõdaks, ei avaldu sellised nähtused, enne kui Maa liiguks (!) valguse kiirusega c võrreldavail kiirusil. Aastaks 1905 oli juba loodud "Aeglaste elektronide kinemaatika-teooria" (Lorentz ja Poincare`), mis sõnastas selle ühemõtteliselt: "Elektron liigub täpselt niimoodi, et ei saaks täheldada tema liikumisest tekkida võivad efektid." Nii elektroni kui ka Maa omaliikumise vaatlusel oli oluline nende "aeglus" - nende relatiivses liikumises, seda otseselt ka Vaatleja signaali suhtes.
Teine asi on: vaadelda kiirusi, võrreldavaid signaali kiirusega, Inimese jaoks niisiis kiirusega c. Nimetame neid kiirusi: relativistlikeks. Ülimas lihtsuses võimegi vaadelda näiteks kiirust vt = 3; või 4; kui ct = 5;
Vaatleme mudelit, milles mingi kiirgav objekt A asub vaatlejast V kaugusel r = 5ct.; vaatleja liikugu risti selle kohavektoriga kiirusel v, nii et vt = 3; arvutatav aberratsiooninurk on leitav seostest: x = 0; x`= ctcosa` = 3;
Egiptuse kolmnurgast saame, et y`= 4; Kas sellised kiirused on reaalsed? On küll, nii osakeste-kiirendeis kui ka oletataval Maa omakiirusel.
Kuidas me saaksime niisiis panna relativistlikku elektroni "käituma" ebareeglipäraselt, nõnda et me saame täheldada - ja mõõta - tema kiirust? Selleks on füüsikasõnaraamatuis esitatud nn. "Einsteini peeglikatse" skeem ja kirjeldus. Selgub, et "teatud piirkiirustest alates" (meie mõistes: relativistlikel kiirustel) peegeldab kahe keskkonna-vaheline piir valgust (ka osakesi) tagasi - piki oma normaali, mitte säilitades langemisnurka. On loogiline oodata, et kui Maa omaliikumine eetri suhtes on relativistlik - saame "kinni püüda" osakestevoogu, mis on selles eetris nö. paigal. Antud juhul rakendame suhtelisuse reeglit, lugedes peegliks Maad ennast - ja püüdes signaale, mis peegelduvad viltuasetatud peeglilt piki peegli normaali.
On teadusele iseloomulik: millestki lahtiütlemisel - on ka nö. tagasiulatuv jõud, mis ei luba sellise sammu revideerimist. Noh heakene küll, me "viskasime välja" eetri ja selle mõistegi, koos Absoluutse Ruumi ja Absoluutse Ajaga. Põhjenduseks: me ei suutvat mõõta Absoluutses Ruumis liikumise suurust!?
Kuid selline "mõõdupuu" meil juba on, kui seda tõlgendada Kaugmõju Printsiibi kohaselt: see on nn. Hubble`i punanihe, mis avaldub "pärast teatud kaugusi/kiirusi" võrdelisena kaugusest, ja ainult negatiivsena. Lähim vaste sellisele faktile on nn. Doppleri ristefekt, avaldudes kujul w = kw(0); milles k = 1/L ja l - on nn. Lorentz-tegur. On kerge näidata, et k - on suurusega (v/c) võrreldes nn. teist järku suurus, mis "teatud kiirustest alates" hakkab domineerima - jäädes ainumääravaks. Hubble`i punanihke tõlgendamine Doppleri pikiefektina - on alusetu. Üha tarvilisemaks saab Absoluutse Ruumi ja K>augmõju printsiibi "tagasitoomine"!
On veel üks põhimõtteline puudus, mis kaasneb nende Lorentz-teisenduste näol "ruumiteisendustega": need on moondunud vastuolulisteks "ajateisendusteks". Absolutiseerinult kiiruse c suuruse, "saabki" ju teisendada vaid aega, alusetult.teisendus f(ct) = cf(t)???
Segamini faktide ja postulaatidega ja aksioomidega.
Tihti, üpris sageli, me tunnetame vajadust eelneva ümbermõtestamiseks, seda eriti juhtudel, kui teooria on muutunud liig keeruliseks või suisa otstarbetuks, selle kunstlikel eeldamistel.
Kunagi otsiti seda "eetrit", oletades Maa omaliikumise täheldamist selle eetri suhtes. Miks seda tehti? Oli ju tollalgi juba teada, et mistahes meetoditega seda ka ei mõõdaks, ei avaldu sellised nähtused, enne kui Maa liiguks (!) valguse kiirusega c võrreldavail kiirusil. Aastaks 1905 oli juba loodud "Aeglaste elektronide kinemaatika-teooria" (Lorentz ja Poincare`), mis sõnastas selle ühemõtteliselt: "Elektron liigub täpselt niimoodi, et ei saaks täheldada tema liikumisest tekkida võivad efektid." Nii elektroni kui ka Maa omaliikumise vaatlusel oli oluline nende "aeglus" - nende relatiivses liikumises, seda otseselt ka Vaatleja signaali suhtes.
Teine asi on: vaadelda kiirusi, võrreldavaid signaali kiirusega, Inimese jaoks niisiis kiirusega c. Nimetame neid kiirusi: relativistlikeks. Ülimas lihtsuses võimegi vaadelda näiteks kiirust vt = 3; või 4; kui ct = 5;
Vaatleme mudelit, milles mingi kiirgav objekt A asub vaatlejast V kaugusel r = 5ct.; vaatleja liikugu risti selle kohavektoriga kiirusel v, nii et vt = 3; arvutatav aberratsiooninurk on leitav seostest: x = 0; x`= ctcosa` = 3;
Egiptuse kolmnurgast saame, et y`= 4; Kas sellised kiirused on reaalsed? On küll, nii osakeste-kiirendeis kui ka oletataval Maa omakiirusel.
Kuidas me saaksime niisiis panna relativistlikku elektroni "käituma" ebareeglipäraselt, nõnda et me saame täheldada - ja mõõta - tema kiirust? Selleks on füüsikasõnaraamatuis esitatud nn. "Einsteini peeglikatse" skeem ja kirjeldus. Selgub, et "teatud piirkiirustest alates" (meie mõistes: relativistlikel kiirustel) peegeldab kahe keskkonna-vaheline piir valgust (ka osakesi) tagasi - piki oma normaali, mitte säilitades langemisnurka. On loogiline oodata, et kui Maa omaliikumine eetri suhtes on relativistlik - saame "kinni püüda" osakestevoogu, mis on selles eetris nö. paigal. Antud juhul rakendame suhtelisuse reeglit, lugedes peegliks Maad ennast - ja püüdes signaale, mis peegelduvad viltuasetatud peeglilt piki peegli normaali.
On teadusele iseloomulik: millestki lahtiütlemisel - on ka nö. tagasiulatuv jõud, mis ei luba sellise sammu revideerimist. Noh heakene küll, me "viskasime välja" eetri ja selle mõistegi, koos Absoluutse Ruumi ja Absoluutse Ajaga. Põhjenduseks: me ei suutvat mõõta Absoluutses Ruumis liikumise suurust!?
Kuid selline "mõõdupuu" meil juba on, kui seda tõlgendada Kaugmõju Printsiibi kohaselt: see on nn. Hubble`i punanihe, mis avaldub "pärast teatud kaugusi/kiirusi" võrdelisena kaugusest, ja ainult negatiivsena. Lähim vaste sellisele faktile on nn. Doppleri ristefekt, avaldudes kujul w = kw(0); milles k = 1/L ja l - on nn. Lorentz-tegur. On kerge näidata, et k - on suurusega (v/c) võrreldes nn. teist järku suurus, mis "teatud kiirustest alates" hakkab domineerima - jäädes ainumääravaks. Hubble`i punanihke tõlgendamine Doppleri pikiefektina - on alusetu. Üha tarvilisemaks saab Absoluutse Ruumi ja K>augmõju printsiibi "tagasitoomine"!
On veel üks põhimõtteline puudus, mis kaasneb nende Lorentz-teisenduste näol "ruumiteisendustega": need on moondunud vastuolulisteks "ajateisendusteks". Absolutiseerinult kiiruse c suuruse, "saabki" ju teisendada vaid aega, alusetult.teisendus f(ct) = cf(t)???
